Sallasili lahing

Sallasili lahing
Osa Pärsia vallutamisest moslemite poolt
Kazma, Uballa, Hufeir ja Pärsia laht
Toimumisaeg	aprill 633
Toimumiskoht	Kazma, Sassaniidide Riik (tänapäeva Kuveit)
Tulemus	Rashiduni Kalifaadi võit
Osalised
Sassaniidide riik Rashiduni Kalifaat
Väejuhid või liidrid
Hormozd † Qubaz Anoshagan Khālid ibn al-Walīd
Jõudude suurus
40 000 (esmased allikad) 15 000 – 20 000 (kaasaegsed hinnangud) 18 000
Kaotused
Palju Vähe

Sallasili lahing (araabia keeles معركة ذات السلاسل; ka kettide lahing) oli aprillis 633 toimunud lahing araablaste Rashiduni Kalifaadi ja pärslaste Sassaniidide Riigi vahel. Kokkupõrge leidis aset Kazimas (tänapäeva Kuveidi aladel), araablasi juhtis Khālid ibn al-Walīd ning pärslasi Hormozd. Sallasili lahing toimus pärast seda kui kaliif Abū Bakr oli Ida-Araabia ridda sõdadega enda kontrollile allutatud. See oli esimene kord kui Rashiduni Kalifaadi moslemiarmee tungis Araabiast väljapoole ning seega algasid sellega moslemite vallutused.

Taust

Al-Muthanna ibn Haritha oli Kagu-Araabia hõimupealik, kes elas Pärsia piiri lähedal. Pärast 633. aastal lõppenud ridda ususõdasid asus ta Mesopotaamia pärslaste linnadesse rüüsteretki korraldama ning röövis naaberrahvalt rikkusi. Muthana ibn Haritha rändas Mediinasse ning andis kaliif Abu Bakrile oma edust teada. Kaliif nimetas ta väejuhatajaks ning Muthana ibn Haritha rüüsteretked jõudsid aina kaugemale Mesopotaamia keskossa. Enne kui Sassaniidide sõjavägi reageerida sai, oli araablaste väle kergjalavägi juba jõudnud linna ära rüüstada ning kõrbesse põgeneda. Muthana edu andis Abu Bakrile idee vallutada Mesopotaamia Sassaniididelt. Kaliif kogus vabatahtlikest koosneva sõjaväe ning määras selle etteotsa oma parima väejuhi, Khalid ibn Walidi. Kui kaliifi käsk Khalid ibn Walidini jõudis, viibis ta endiselt Al-Yamamas, kus ta oli Yamama lahingus alistanud isehakanud prohvet Musailima. Kaliif seadis esimeseks eesmärgiks vallutada Mesopotaamia Al-Hirahi piirkond ning ta andis väejuhi käsutusse ka Kirde-Araabia hõimupealikud Muthana ibn Haritha, Mazhur bin Adi, Harmala ja Sulma. Khalid asus Yamamast umbes 10 000 mehega teele 633. aasta märtsis või aprillis (12. hijri muharrami esimesel nädalal). Ta andis pärsia Dast Meisani piirkonna kubernerile Hormozdile teada: "Allu islamile ja ole hoitud. Või hakake jizyat maksma ja sina ning su rahvad olete meie kaitse all. Vastasel juhul oled tagajärgedes süüdi ainult sina, sest ma toon sulle mehed, kes ihkavad surma sama palavalt kui sina elu."

Khalidiga liitusid hõimupealikud, kellest igaühe käsutuses oli 2000 meest. Pärsiasse jõudis seega 18 000-pealine sõjavägi. Pärsia väepealik andis šahhile teada, et vaenlane on Araabiast lähenemas ning kogus kokku peamiselt araabia kristlastest koosneva armee.

Khalidi taktika

Sassaniidide armee oli sellel ajal üks maailma tugevamaid ning sobis hästi konventsionaalseks laupkokkupõrkeks. Pärslaste ainus nõrkus oli vähene liikuvus – raskete relvadega sõdurid ei saanud kiiresti ega pikki vahemaid liikuda. Khalidi sõdurid seevastu kasutasid kaameleid ja hobuseid ning olid võimelised kiireteks rünnakuteks ning Khalid plaanis oma eelise maksma panna. Ta plaanis meelitada pärslased esimesena rünnakule ning seejärel ise väsinud vastast rünnata. Khalid kasutas ka geograafiat oma kasuks – vastase juurde sai minna kas otseteed Kazma kaudu või ringiga Uballa kaudu ning ta kirjutas Yamamast, et panna pärslased uskuma, et ta tuleb otseteed.

Lahingu käik

Hormozd liikus oma väega Uballast Kazmasse, kus ta lootis moslemiarmeega kohtuda, kuid seal vastast ei olnud. Varsti teatasid luurajad, et Khalid ib Walid oli Hufeiri liikumas. Uballast vaid 34 km kaugusele Hufeiri jõudnud vastane ohustas otseselt pärslaste laagrit. Uballa (tänapäeva Basra lähedal) oli Sassaniidide jaoks tähtis tugipunkt. Pärslased liikusid kiiresti 80 km kaugusel asuva Hufeiri poole ning seal asunud Khalid sai sellest oma luurajate abil teada. Khalidi sõjavägi hakkas läbi kõrge Kazma poole liikuma ning jõudis Hufeirist enne Hormozdi sõjaväe kohalejõudmist lahkuda. Hormozd ei saanud lasta Kazimal Kazmat võtta ning raske pärslaste sõjavägi pidi uuesti Kazma poole teele asuma. Kazmasse jõudes olid Sassaniidide sõdurid väsinud.

██ Moslemiarmee

██ Sassaniidide armee

Hozmod pani oma sõjaväe standardses formatsioonis (keskosa ja tiivad) valmis. Tiibade eest vastutasid Qubaz ja Anoshagan. Sõdurid panid end teineteise külge kettidega kinni, et näidata vaenlasele, et nad on valmis surema ning ei tagane ka kaotuse korral. Ketid muutsid ka väest läbimurdmise raskemaks, kuna vaenlasele ei piisanud vaid mõne mehe jalust löömisest. Sassuniidide armee oli hea väljaõppega ning see taktika aitas neil ka vastase tormijooksu korral sõjaväljal kindlalt seisma jääda. Samas oli kettidel ka suur miinus: mehed ei saanud taganeda, ketid olid nagu köidikud. Selle pärast nimetatakse sallasili lahingut vahel kettide lahinguks. Hormozd viis oma armee Kazma lääneküljest veidi edasi, kuna sai nii linna kaitsta. Khalid jättis enda selja taha kõrbe, et vajadusel saaks kiiresti taganeda. Pärslased olid pikast rännakust väsinud ning ei pidanud kaua araablaste rünnakutele vastu. Tiibu kontrollinud väepealikud andsid käsu taganeda ning kogu Pärsia vägi lagunes. Kettides sõdurid ei saanud põgeneda ning tuhanded neist hukkusid, end mitte ketti pannud taganesid.

Järelmid

Pärast seda lõi Khalid pärslasi veel kolmes lahingus ning vallutas Al-Hirahi. Nelja kuu jooksul vallutati kogu Iraak. Kuna Sassaniidid kogusid lisajõude, ei andnud kaliif korraldust edasisteks vallutuseks, uus eesmärk oli võita Al-Hirahi pärslaste poolehoid. Üheksa kuud hiljem määras kaliif Khalidi Levanti vallutama.

Allikad

• A.I. Akram, The Sword of Allah: Khalid bin al-Waleed, His Life and Campaigns, Lahore, 1969